“Selline pikaajaline pühendumine majandusreformidele sai võimalikuks seetõttu, et neoliberaalsetel-konservatiivsetel parteidel oli poliitilist ja, mis veel olulisem, sümboolset võimu, mida polnud sotsiaaldemokraatlikel parteidel, kellele suudeti edukalt heita kommunistidega sarnanemise häbistav vari. Võrdsusideoloogiat seostati tugevalt Nõukogude võimuga ning kritiseeriti ägedalt ja peaaegu segamatult kuni 21. sajandi esimese kümnendi alguseni. Eesti ametiühingud on suhteliselt nõrgad. Ükski otsesõnu vasakpoolne partei pole siiani saanud nimetamisväärse poliitilise toetuse osaliseks; tihti kujutatakse ebavõrdsust tänini kui hädavajalikku nähtust, mida rahvas peab aktsepteerima.”
“Restitutsiooniprotsessiga loodud ebavõrdsus ise oli Eestis esialgu siiski vähem probleemne kui sellega loodud mõju sugulussuhetele. Mõnel juhul tähendas kogu protsess seda, et tagastamist võis korraga taotleda väga palju sugulasi, nii et taotlemine, juhtimine ja edukas läbirääkimine kõigi osalistega oli praktiliselt võimatu. Võitlus maa ja omandi pärast hakkas paljudel juhtudel laastama isegi lähimaid sugulussuhteid.”
“Mõne autori arvates jaotus antropoloogia juba varakult prestiižseks akadeemiliseks ja madala staatusega praktiliseks rakendusantropoloogiaks, mida omakorda läbis soolise ja akadeemilise ebavõrdsuse dimensioon, kus naiste ja noorte kolleegide kanda jäi uurimuste rakenduslik pool, samal ajal kui auväärsed tipud riisusid teoreetilise koore.”
“Õnne ja rahulolu tuleb tempida järelemõtlemisega, mille hulka kuulub nii lein ja kurbus kui laitus ja arvustus. Ja seda mitte lihtsalt selleks, et ise kiiremini ja kaugemale edasi liikuda, vaid et isiklikku või riiklikku edu mitmekülgsemalt hinnata ja õnn tugevale vundamendile ehitada. Kellest me eduteel üle sõitnud oleme? Mis vahe on peos varblasel ja katusel istuval tuvil tegelikult? Õnne tuleb alati veidi õõnestada mõtlemisega ajast tuvide ja varblasteta ja õnne isekusest. Õnne tuleb õõnestada, et ta alustalad rajataks materiaalse müüri asemel paindlikele suhetele ja mõtlikule empaatiale.”
“Niisiis on programmi enda publikatsioonides selgelt väljendatud, et programmi peamist eesmärki - vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamist - on võimalik saavutada ainult väga pikas perspektiivis, klassikalise ""tilkumise"" skeemi järgi siis, kui kõik muu ühiskonnas on saavutatud ja toimib, kui kogukond on muutunud tugevaks, aktiivseks, hästitoimivaks, enesemääratluse järgi korraldatud ja plaanitud tervikuks.”
“Mida on palgi-puidu kõrval väärt tühise seenelise-marjulise huvi, metsa imetleja huvi, tulevase, kliimamuudetud ja eluvaeses maailmas elama sunnitud inimese huvi? Ammugi veel linnu huvi, kitse huvi, metssea huvi, põrnika huvi, puu huvi, sambla huvi, vee huvi. Tegelikult ei olegi oluline, kas meie ükskõiksust keskkonna suhtes toetab seadus või selle augud, juriidiline korrektsus või korruptsioon. Fakt, et oleme sedavõrd ükskõiksed, näitab, kui vähe me arvame end sõltuvat anastatud, laastatud keskkonna heakäekäigust.”
“Töötud ja vaesed ei tea kunagi, kas neid liigitatakse väärikateks või väärituteks, õnnetuteks ohvriteks või häbituteks laisklejateks.”
“Eestit võib pidada väga pika ajaloolise edenemistahte, arenguvalmiduse, moderniseerituse traditsiooniga maaks. See traditsioon on võtnud aegade jooksul eri vorme, tõusnud aga nüüdseks kõrgemale paljudest rahvuse püsimise seisukohalt olulistest aspektidest, kuigi rahvuse püsimine on olnud selge poliitiline eesmärk enamikule peamistest poliitilistest parteidest. Selle eesmärgi tagamise asemel on edu saatnud neoliberaalset ideoloogiat, mis pärineb võimsatest, paljurahvuselistest, suure rahvastikupotentsiaaliga maadelt.”