Clergyman's

On hirmus saada vanaks ja olla ülearune. Seepärast püüan hoida eemale nendest, kes on mulle tähtsad, et neile mitte koormaks olla. Need, kes mind igatsevad, mind vajavad, mulle helistavad, neid ma ei igatse, kuid olen otsustanud võtta osa nende muredest, sest ei taha, et nad tunneksid end ülearustena. Ka mina tahan minna niisuguste juurde, kellele ma ei ole ülearune. Tahan minna prooviks maailma juurde, tundmatute juurde. Ehk ei ole ma kõigile ülearune. Lähen Gu- juurde, Mareti juurde. Tean, et neile ma ei ole ülearune. Mõtlen neile, kirjutan neile, vestlen nendega. Vahest vähendab see minu igatsust ja tuska.
- Aino Suits

Olen päevaraamatusse kirjutanud ainult ""rämpsu"", kuna see piina ja lootusetuse maailm, kus ma tõeliselt olen, on liiga verine haav, et seda puutuda võiks. Ja ometi on see ainus tähtis ja oluline ja tõsine, see maailm, kus elab mu hing. Minu keha sööb ja tunneb janu, vahel väriseb külmastki, kuigi harva. Keha igatseb kümblust ja mõnikord puhtaid rõivaid. Kuid siis sööstab õudusega meelde, et Gu- ja Maret lamavad kangestunutena külma liiva all, et ma ei näe neid, ei või anda neile sooje rõivaid, ei või osutada neile armastust. Mu igatsus muutub nii põhjatuks, et ma ei taha kümblust, ei taha rõivaid. Tunnen vaid väsimust, kohutavat väsimust ja masendust. Püüan millelegi mõelda, aga kogu mu hing ei vabane tõsiasjast: Gu- on lahkunud, Maret on lahkunud. Ma näen Gu- silmi, nagu näeksid need üllatavaid asju, need silmad peegeldasid imesid.
- Aino Suits

Välispidiselt olen ma kõike muud kui üksildane. Mul on sõpru ja tuttavaid mitmel maal, aga mul ei ole kellelegi toetuda mõneks tunniks, kui seda on vaja. Sisimas on inimene alati üksi. Seda on öeldud nii palju kordi, et ajab iiveldama. Sellest peaks juba vaikima, selle kohta tuleks leida teisi sõnu.
- Aino Suits

Elu on kõrvuti kahesugune; õnn, armastus, ühtesulamine - ja igapäevase pingutuse töö ja vaev, mustuse eemalepeletamine, nälja ja janu kustutamine, ühiskondlike kohustuste täitmine, inimeste abistamine ja palgatöö, et nende eelmistega hakkama saada. Ja kõige taga kõige ülemana: isiksuse arendamine, kuhu ei sobi ükski skeem või leiutis või heategevus, sest selle jaoks peab olema iga kord oma tee.
- Aino Suits

Elu on kõrvuti kahesugune; õnn, armastus, ühtesulamine - ja igapäevase pingutuse töö ja vaev, mustuse eemalepeletamine, nälja ja janu kustutamine, ühiskondlike kohustuste täitmine, inimeste abistamine ja palgatöö, et nende eelmistega hakkama saada. Ja kõige taga kõige ülemana: isiksuse arendamine, kuhu ei sobi ükski skeem või leiutis või heategevus, sest selle jaoks peab olema iga kord oma tee.
- Aino Suits

Välispidiselt olen ma kõike muud kui üksildane. Mul on sõpru ja tuttavaid mitmel maal, aga mul ei ole kellelegi toetuda mõneks tunniks, kui seda on vaja. Sisimas on inimene alati üksi. Seda on öeldud nii palju kordi, et ajab iiveldama. Sellest peaks juba vaikima, selle kohta tuleks leida teisi sõnu.
- Aino Suits

Välispidiselt olen ma kõike muud kui üksildane. Mul on sõpru ja tuttavaid mitmel maal, aga mul ei ole kellelegi toetuda mõneks tunniks, kui seda on vaja. Sisimas on inimene alati üksi. Seda on öeldud nii palju kordi, et ajab iiveldama. Sellest peaks juba vaikima, selle kohta tuleks leida teisi sõnu.
- Aino Suits

Kui leian end elamuste keskelt ja märkan, et mina need olengi, ja et olen need läbi elanud kunsti äratatud kujutluses, siis need kahesugused elamused segunevad. Kas tõelisuse nauding või mure on sedakaudu nõrgem? Need põimuvad. Kas ei kahane tõelise elamuse üllatav jõud sedakaudu, et see muutub kujutluses elatuga võrreldes teadlikuks? /---/
- Aino Suits

Kui leian end elamuste keskelt ja märkan, et mina need olengi, ja et olen need läbi elanud kunsti äratatud kujutluses, siis need kahesugused elamused segunevad. Kas tõelisuse nauding või mure on sedakaudu nõrgem? Need põimuvad. Kas ei kahane tõelise elamuse üllatav jõud sedakaudu, et see muutub kujutluses elatuga võrreldes teadlikuks? /---/
- Aino Suits

Need päevad on minu tähtpäevad, minu personaalse arengu triumfid. Pikkamisi, vägagi pikkamisi teen samme personaalse, eritletud hingeelu elava inimese kodumaa poole, see tähendab, üksinduse poole. Aga ka minule, viletsale surelikule, on antud õnn viibida hetk üksinduse õuedes. Sellele õnnele järgneb küll omalaadne tardunud piin, mis tahab tagasi vaadata ja ununeda endiste unelmate mälestustesse. Aga inimene, kes püüab edasi liikuda ja kellesse on peidetud peatumatuse seeme, ta õpib tundma oma kodumaad ja leiab sealt nii oma tööpaiga kui ka nurga puhkamiseks.
- Aino Suits