Clergyman's

Mu isa suri hiljaaegu. Ta süda jäi seisma kuumal südasuve päeval, kuuendal juulil, kui täpsemalt teada tahad. Isad ju ikka surevad, kui nad vanaks saavad ja enam elada ei jaksa. /---/ Aga jutustada tahan sulle sellest, kuidas ta oma jõge ja paati armastas. Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini.
- Anu Raud

1995. aastal käis Lennart Meri Kääriku talus ja Heimtali muuseumis ning nüüd ma mõtlen, et küll oleks tore, kui ta uuesti tuleks. Tookord ei olnud muuseumil ei katust ega põrandaid ja majaseen vohas, aga sellegipooolest oli ta siin kaua. Kui ma lõpuks ütlesin talle, et oi, nüüd peame küll minema, siis vaatas ta mulle otsa ja küsis: ""Kes saab mulle öelda, et ma pean?"". Ning passis siin veel pool tundi ja jäi igale poole veel rohkem hiljaks.
- Anu Raud

Suuril silmil, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas ahven viis korgi otsesoodu põhja poole, latikas lükkas lapiti, särg üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri säinaid saada ja aeg-ajalt angerjaid. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli rohelise konna lemmikkoht. Jõgi on palju muutunud. Ta on armetuks veenireks süvendatud. Seal, kus enne vohas luhahein, on nüüd põtrade paradiisi pajupadrik. Vesiroose enam pole. Kala on vähemaks jäänud, vähid päris välja surnud. Kaugemalt kalamehed seda enam õigeks õngeveeks ei pea. Aga isa käis ikka.
- Anu Raud