Clergyman's

Võib ju öelda, et poliitilises sfääris ei ole need alati päris arvestatavad teod, aga kirjanduskriitika ei pea ju ometi tegelema kirjaniku pihtimuslikku laadi teostele poliitilise hinnangu andmisega? Tundub, et nüansimeel algab siin kõigepealt kainest ja korrektsest eristusvõimest. Järgnema peaks juba sisulisem ja nõtkem varjundite nägemise võime.
- Hasso Krull

Teatavaid asju võib omaks pidada küll – on selge, et üks inimene või kogukond ei saa endas sisaldada kõike. Ta sisaldab endas mingisuguseid jõujooni. Aga teisalt, ei pea väärtustama midagi ainult selle pärast, et see on omane ""minule"". Ainult ""oma"" väärtustamine ja kõige võõra vaenamine ongi ""põlguse aktivism"", mis on näiline radikaalsus, mis ei jõua tegelikult kuigi sügavale.
- Hasso Krull

Nagu polekski kirjandus muude ühiseluliste vormide seas just see ainumas, mis lubab katsetada kõige erisugusemaid ühendusi, luua kõige püsimatumaid konstruktsioone ja kõige kummalisemaid sünteese. Kirjandus on tiigel, katseahi, triiphoone, talveaed, niihästi eituse kui jaatuse võime on kirjanduses määratult suuremad kui ükskõik mis moraalses või poliitilises pruugis. Seepärast on ta ka võrratult nüansirikkam, liialdusrohkem, ühtaegu unenäolisem ja reaalsestki reaalsem. Jah, aga kuidas suhestuvad sellega kirjanduse empiirilise subjekti, kirjaniku enese isiku täiesti kirjandusvälised teod? Kõigepealt nõnda: ka kirjandus ise, kirjandusteose kirjutamine ja avaldamine on kirjaniku jaoks eelkõige tegu.
- Hasso Krull

Kas tõesti tahab ta olla ainuke õigel teel sammuja ja sealt kõik teised kõrvale suruda? Ilu otsides kergelt ilutsemisse sattuda on ju andestatav. Jah, puhta loogikaga pole siin midagi peale hakata. Ikka reedab Krullis end luuletaja, st ebajärjekindel inimene, kellele suured abstraktsioonid vaid sümboleiks või metafoorideks jäävad.
- Hasso Krull

Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants.
- Hasso Krull

Eestis on üks põhilisi küsimusi, misasi see Eesti riik üldse on ja milleks ta olemas on. On inimesi, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et SKT hästi üles viia – et mingid inimesed saaks siis kõvasti pappi. Aga on ka neid, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et hoida ja kaitsta midagi, mida ma nimetaks pärimuslikuks ökoloogiliseks koosluseks. See ongi mu meelest see päris Eesti – niihästi vana kui ka uus Eesti. Ta on see, mille pealt Eesti riigi idee on tekkinud. Kui pärimuslikku ökoloogilist kooslust enam ei ole, siis – ma olen Mikitaga täiesti nõus – pole sellel riiklusel mitte mingisugust mõtet.
- Hasso Krull

Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui proosa ja Krull teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks. Kahtlemata on see üks tänavuse aasta tugevamaid ja huvitavamaid kogusid. Ja huvitavaks teeb teda ikkagi eelkõige luuletaja enda androgüünne, kuigi varjata püütud isik. Kuidas ta ka ei ründaks lüürilist kangelast iseendas ega jälestaks igasugust sentimenti, ometi on tulemus tihti vastupidine soovitule. Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni maski, teinud pähe surmtõsise taimetoitlase ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju ""Mustvalge"" iroonia ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline y on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas vabavärss või blankvärsid peavad taanduma rangelt riimi aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, rütm on pinguldatud ja närviline nagu surija pulss ja süüdi on selles tsesuuri ülirohke kasutamine värsi sees.
- Hasso Krull

Võibolla ei ole nüansimeele kriis meie kriitikas praegu veel üldiseks saanud, aga ta kaldub saama ja üks võimalusi asjasse sekkuda on lihtsalt juhtida toimuvale tähelepanu, millele siinne sõnavõtt ongi sihitud.
- Hasso Krull

Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui proosa ja Krull teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks. Kahtlemata on see üks tänavuse aasta tugevamaid ja huvitavamaid kogusid. Ja huvitavaks teeb teda ikkagi eelkõige luuletaja enda androgüünne, kuigi varjata püütud isik. Kuidas ta ka ei ründaks lüürilist kangelast iseendas ega jälestaks igasugust sentimenti, ometi on tulemus tihti vastupidine soovitule. Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni maski, teinud pähe surmtõsise taimetoitlase ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju ""Mustvalge"" iroonia ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline y on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas vabavärss või blankvärsid peavad taanduma rangelt riimi aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, rütm on pinguldatud ja närviline nagu surija pulss ja süüdi on selles tsesuuri ülirohke kasutamine värsi sees.
- Hasso Krull