Clergyman's

Ta väsimata vaim püüdis kirjanduses ja kunstis ikka midagi uudist pakkuda: rahutult kippus ta edasi täiuse poole. Ju noorena magistrina astus ta ""Päevalehe"" toimetuses kirjanduse, kunsti ja teaatri arvustajana tegevusesse, pärast poole hakkas ta Valvoja, Suomen Kuvanlehe ja Nykyajon toimetajaks. Arvustustes ja kirjanduslistes harutustes võitles ta julgelt realismi põhimõtete eest, kuna ta estetikusena Taine ja Brandesi õpilasena esines. Tema teeneks tuleb arvata, et Minna Canti ja Juhani Aho teosid õieti hakati laiade ringkondade poolt hindama. Teisi arvustades edenes K. Leino ise kunstnikuna ikka enam: üks teise järele ilmub ta sulest, järgmine kunsti suhtes tehti täielisem eelmisest, kus juures ta Soome keeltki ikka enam täielikkusele püüab saata, sel alal aega mööda ikka enam meistriks saades. Isegi näitekirjandust rikastas ta, näituseks salmimõõdus ajaloolist ""Jaatko Ilkka ja Klaus Fleming"" avaldades. Teaatriga ligimasse ühendusesse andus ta ju vara 1895—96 oli ta Soome teaatri juhataja abiline, järgmistel aastatel maateaatri juhataja ja 1904 asutas ta koguni oma teatri, mis aga aasta pärast tegevuse lõpetas. Teaatri tarvis soomestas ta hulga näidendid.
- Kasimir Leino

Järelehüüe, Postimees, nr. 53, 18. märts 1919, lk 6
- Kasimir Leino