Clergyman's

Punaarmee oli taandunud, nõukogude võim vallast lahkunud, sakslased veel kohale jõudmata. Metsavennad võtsid voli enda kätte. Ja alguses näis neid uskumatult palju olevat. Arvati, et nad valgusid Hargula maile põhja poolt, sest seal püsisid Punaarmee üksused ja hävituspataljonlased kindlalt otsa juures ja võsaleegion ei suutnud võimu haarata. Hargulast sai neile midagi baasitaolist, kust tehti sissiretki kaugemale. Nad luurasid teedel, kus liikus taanduva Punaarmee voore, et laskeriistu ja moona soomustada. Talumeestelt võeti väevõimuga toiduaineid.
- Luise Vaher

Just nii, seltsimees polgukomissar!"" kinnitas Henn Poola ja välispidiselt paistsid sõnad suured ning siirad. Sisemuses aga käisid suitsuneelud. ""Märkaks ta ometigi pakkuda,"" mõtles Poola.
- Luise Vaher

Oma sõnale tõotas Tuvikene truuks jääda. See elas temas nagu ainujumala üheteistkümnes käsk, sest kümmet esimest rikuti igal sammul.
- Luise Vaher

Kommunismi põlvkonda tuleb kujundada lapseeast alates, hoida ja karastada teda nooruses, jälgida hoolikalt, et meil ei oleks moraalseid värdjaid — vale kasvatuse ja halva eeskuju ohvreid.
- Luise Vaher

Teil palutakse põhjendada, miks te ootate tänavu nii kasinat saaki?
- Luise Vaher

Pinki võttes ja äsja lüpsmatulnud Puniku alla kükitades laskis memm hea peatäie tönni. Ta ei tahtnud nutta, aga silmavesi nõrgus omatahtsi põski pidi alla. Memm ei olnud halemeelne inimene. Eks tal olnud parasjagu kangust ja jonni, ja isekustki. Ometi tegi see maksakarva aoaeg ta südame nii sandiks kui sandiks.
- Luise Vaher

Kitsidus oli eesti talumehe põline viga. Nad pelgasid riski rohkem kui kuradit. Sellepärast võis eesti soost suurettevõtjaid sõrmedel üles lugeda.
- Luise Vaher

Kui ta koplist Malle kesikutele pehmemat rohtu niita tonksis, ilmus Risti rukkipõllu vahele üks inimene, nagu vaim või mardus. Memm ajas silmad pärani. Päike kerkis just üles nagu hautatud peedi värvi juuretis ja paistis tulijale selga, teda nagu puhtaks lakkumata vasikat hägusse mähkides. On aga aeg! Igasugused kuradid justkui otsiksid Surakülla hingemaad või korteripaika. Ei, ta ei kartnud. Popsi naine ja kommunisti ema oli oma elus nii palju kogenud, et kuradi nägemine teda jalust maha ei löönud.
- Luise Vaher

Öö vastu kahekümne esimest juunit tuhande üheksasaja neljakümne esimesel aastal vilkus üle Eestimaa igakevadise lämbe helinaga. Oi, kuidas kukkusid N. maakonna Hargula valla Suraküla kõivistikkudes käod! Lätimaa piirini ja sealtki veel edasi ulatuv laas lausa rõkatas vaikuse vaheta ühest kuugahtusest teise. Rukkipõllud lõhnasid, kased jaotasid oma värskendavat hõngu kõigile ja kõikjale. Punane loojangulõke ei kustunudki taevarannalt. See ujus loodest tõusmesse nagu üürike õnneennustus. Piimane mets kasvatas juurt ja oksa, et kui leheminekuajad tulevad, ja nad ei jää tulemata, siis jõuab mühiseda ja painduda, tüvelt kangutamist kartmata.
- Luise Vaher

Hargula omakaitselased korraldasid Saksa sõduritele uhkeid vastuvõtte. Nad röökisid ""Heil Hitler!"", et kõrid kibedad. Voorid peatusidki veidikeseks ajaks. Hõiskajad kutsuti roomikmasinatele tankistidega vennastuma. Ja kõik, kes said käepigistuse osaliseks, olid nagu kõrvust tõstetud. Sakslastel olid ühes ka piltnikud ning propaganda ja agitatsiooni alal suured asjatundjad. Kuigi aleviku neiud ja noorukid sündmust parajalt kauguselt uudistasid, sattusid nad ajalehepiltidele. Enamikule jäi mõistatuseks, millal neid fotografeeriti. Alguses oldi ülimalt uhkedki, et hiljem aga, ajavoolus, kõike maapõhja manada. Siis oldi võõrsil, kodumaatud. Kuid see kõik seisis alles aimamatus kauguses ja neljakümne esimese aasta südasuvel sai Hargula alevik kohaks, kust paljud poisipõlvest väljakasvamata mehehakatised astusid vabatahtlikena Omakaitsesse. Nägusaid neide pakkus end abiteenistusse, alates haigepõetajatest ja lõpetades ümmardajatega sakslaste söögimajades või erakorterites.
- Luise Vaher