“Üksteisest pimesi me mööda käime...”
“Üksteisest pimesi me mööda käime...”
“Üksteisest pimesi me mööda käime...”
“Sina ütled"" I kogus ""Sonetid"", lk 55”
“A pedra do orgulho em seus lábios, sua mente ainda fechada para os outros,”
“Kui naine luuletab, siis on see loomulikult ainult tühine koketerii, edevus, demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad aga ainult enesest ja enesele. Hääks näiteks sellele on Marie Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, oma lõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab oma naiselikke iseäraldusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta-pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõpegi temal.”
“Como poderia dormir, se amo tanto!”
“S'empie di luce altra volta lo spazio. | Cammino tra polvere iridata | sopra l'erba cedevole, | nel lampo delle ali dei gabbiani. || Nell'ombroso silenzio | gialli fiori acclamanti. | Contro meste scogliere si | l'argento sonoro dell'onda. || E la bellezza è tanta che ci opprime. | Lontano | più d'ogni sconfinata lontananza | è la gioia proibita. )”
“Nõukogude Eesti võimude katsed hävitada eesti rahva mälust ning kirjandusloost Marie Underi looming ning isegi sünnimaja jäid viljatuks. Keelatuse märtrioreool võimendas jõuliselt Underi poliitilist ja kirjandusloolist tähendust...”
“Sirelite aegu"", 1916, rmt: M. Under, ""Lauluga ristitud"". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 37-38”