Clergyman's

“Veljo Tormis räägib oma loomingus eestlaste animistlikust ürgkodust ja põhjamaisest olemusest. Tema ""Laulis isa, laulis poega"", mis on tänavuse laulupeo kavas, annab meile märku väga tõsistest asjadest. See on lugu sellest, kuidas lauljaid jääb üha vähemaks ning lõpuks laulab üksik hääl.”
— Veljo Tormis

“Mitte mina ei kasuta rahvamuusikat, vaid rahvamuusika kasutab mind.”
— Veljo Tormis

“Tormise muusika on viimastel aastakümnetel aeglaselt ja järjekindlalt levinud mööda maailma laiali - nagu hea viirus.”
— Veljo Tormis

“Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.”
— Veljo Tormis

“Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.”
— Veljo Tormis

“Ometi on regilauluga ja selle osalise elluäratamisega seotut võimalik päris otse seostada Veljo Tormisega. Ta ise arvatavasti küll pisut pettus, kui tema kunagist juttu ""muusikalisest emakeelest"" ei võetud tõsiselt, ja kindlasti räsis teda hilisematel kümnenditel päris palju, kui ponnistused regilaulu veel suurema kella külge riputada ja koolide õppekavadesse saada sumbusid anonüümses ükskõiksuse soos.”
— Veljo Tormis

“Mida ma hindan eestlaste juures, on õppimisvõime, soov väljuda kitsast piirist ja õppida mujalt. Kunstnikud suundusid Pariisi, muusikud Peterburi. See on nagu saatuse iroonia, et meie, kes nii kangesti võitleme rahvusluse eest, ei taha olla tänulikud koha eest, kus on õpitud. Meie rahvusliku muusikalise keele kujundaja Veljo Tormis on õppinud Moskvas.”
— Veljo Tormis

“Tormis tõlkis uude aega ja keelde ümber üht maailmapilti, ühes teatavas looduskeskkonnas elanud rahvaste maailmatajumist, mis aitas neil aastatuhandete kestel neis oludes püsima jääda.”
— Veljo Tormis

“Faktid räägivad sellest, et ta oli nõukogude ajal igasuguste preemiate, autiitlite ja muuga ohtralt pärjatud - oli tähelepanu ja tunnustust. Samal ajal ei ole eesti muusika lühikeses ajaloos vist ühtki teist muusikut, kes nii aktiivselt ja osavalt oleks oma loomingu kaudu kehtiva võimukorraldusega sõdinud. Paradoksaalne, ent nii see oli.”
— Veljo Tormis

“Veljo Tormise muusikaga heliplaatide nimekiri on muljet avaldav, aukartust äratab ka selle moodustumise aeg. Esimene singlimõõdus plaadil avaldatud Veljo Tormise teos ""Purjesportlaste laul"" pärineb 1950. aastate algusest ehk jutt on umbes seitse kümnendit vältavast perioodist.”
— Veljo Tormis

“Kuid tegelikult oli Veljo Tormis kusagil hingesopis kogu aeg propagandist, kellele läks korda, kas ja kuidas tema muusikas sisalduv sõnum jõuab inimesteni. See, mida ta ennekõike levitada püüdis, ei olnud mitte ta enda looming, vaid idee, mida tema looming kandis ja mille juured olid sügaval.”
— Veljo Tormis