Clergyman's

“Pagari juures seisis rahvas kobarati suures poes, mis lõhnas ahjusooja leiva järele. Nad rääkisid omavahel kiiresti ja — nagu proua Teilile tundus — erutatult. Ta ei saanud aru, mis nad ütlesid, nad rääkisid eesti keeles. Ta küsis pagaritüdrukult, ent see manas ette pisut tõrjuva grimassi: ""Poliitika!” – Ingeborg Johansen

“Kui palju oli üldse asju, mis lastele teada olid ja mida tema ei mõistnud või millega ta ei tahtnudki tegemist teha! See tekitas teatud kauguse. Lapsed on väga targad, leidis ta.” – Ingeborg Johansen

“Läbi kahe poolega värava pääses kruusatatud õuele, kus asusid kõrvalhooned ja nende taga kõrgete kastanipuudega aed. Proua Teil mõtles nukrustundega, kui ilusasti ta oli endistel aegadel elanud. Tubades olid olnud peened tapeedid ja põrandavaibad. Õue poole jäid söögituba, köök, teenijatoad ja triikimisruum. Paljude roheliste taimedega heledast eeskojast viis valgeks värvitud trepp üles magamistubadesse ja vannituppa. Ta oli valitsenud väikest täiuslikku maailma.” – Ingeborg Johansen

“Elvira võttis ta vastu ja hakkas sedamaid pajatama oma lohakas, valesti hääldatud konsonantidega saksa keeles. Laia näo ja just nagu torkivate silmadega suur tugev naine rääkis peale eesti keele veel saksa ja vene keelt ning oli hiljuti omal käel hakanud õppima inglise keelt, hääldades kõiki keeli väga viletsalt. Ta armastas perenaisele poliitikaloenguid pidada, mis proua Teilile sugugi ei meeldinud — ei poliitikaloengud ega ka majaabilise muud õpetused, sest Elvira kaldus punaste poole ja talle oli väga raske nina pihta anda. Vankumatult ja kangekaelselt pühendas ta proua Teilile palju tähelepanu ega hoidnud head nõu kokku. Kokana oli ta ületamatu, seda pidi tunnistama. Kokkuhoidlikuna, kuigi mitte eriti puhtana, olid tal omad voorused ja puudused, millega tuli leppida. Proua Teil otsustas mitte kuulata.” – Ingeborg Johansen

“Proua Sonntagi tütar ja väimees kaalusid Saksamaale elama asumist, kuid proua Sonntag ei kiitnud seda heaks Hitleri valitsuse pärast. Ta oli kuulnud, et natsid kiusavad juute taga ning põletavad moodsat kirjandust. Nimelt viimane pahandas teda, sest ta oli raamatutest kirglikult huvitatud ja püüdis proua Teili maailmakirjanduse tähtsündmustega kursis hoida.” – Ingeborg Johansen

“Proua Teil mõtles oma vanemale tütrele teatud rahutuse ning sisetundepiinaga. Ta oli teda kolm aastat tagasi Kopenhaagenis külastanud, ent leidnud, et Erna oli segaduses ja närviline, ning harva oli ta näha saanud nii suurt korratust kui tütre korteris. Sõbrad käisid sisse ja välja ning kõigis tubades maaliti. Proua Teili mees oli väga tahtnud, et Erna õpiks maalima, ja ta oli tungivalt soovitanud, et tütar õpiks maalimist Roomas ning Pariisis. Aastate jooksul oli ta seal korduvalt õpireisidel viibinud. Ja mis sellest välja tuli? Ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud proua Teil seda kunstiks nimetada. Proua Sonntagiga arutasid nad tihti probleemi ""Erna"". Proua Sonntag, kellel oli olnud võimalus näha mõnda arutluse all olevat maali, kinnitas, et need ei olnud just ilusad, küll aga väga huvitavad. Niikaugele ei suutnud proua Teil minna. Ta ei võinud vastu oma veendumust neid plötserdisi huvitavateks nimetada, isegi mitte siis, kui tema enda tütar oli need maalinud.” – Ingeborg Johansen

“Ema! Sinu märkused!"" ütles Erik haavunult.” – Ingeborg Johansen

“Õigupoolest ei olnud midagi naeruväärset proua Teilis, kes jalutas vanade pärnade all lühikeste ettevaatlike sammudega ning otsis pilguga lapselast, soovides, et see teda natuke maad saadaks. Talle meeldis, kui tüdruk oli jalutuskäikudel tema kõrval. Kui nad tuttavaid kohtasid, tundis ta lapse nägususe, tema õitsva ja terve väljanägemise üle vaikset uhkust ning rahulolu. Pikad heleblondid patsid, punased põsed ja terased sinisilmad äratasid tähelepanu. Kui ta omal ajal oli Lene enda juurde võtnud, oli too olnud kidur kaheaastane laps. Proua Teil oli rõõmus, et tüdruk on nii suureks ja kenaks sirgunud, talle meeldis temaga pargis jalutada. Aga Lene oli ilmselt teisel arvamusel.” – Ingeborg Johansen

“Ühel suvepäeval Taanis oli ta äkitselt tundnud, et on oma mehesse tohutult kiindunud. See oli olnud nagu elumõtte leidmine. Ja sellest oli saanud mehe ja tema elu teostumine ning mõte, vaatamata paljudele katsumustele. Koos sõitsid nad Venemaale. ""Me hakkame elama suurel ja vabal maal!"" oli mees kuulutanud. Eriti suurteks ja vabadeks ei kujunenud olud neile esimestel aastatel sugugi mitte. Vaesus ning paljud hädad kammitsesid neid. Aga mees ületas kõik raskused, ta sammus võidult võidule, ja kui nad lõpuks Eestisse elama asusid, olid nad heal järjel. Viis last oli ta mehele sünnitanud, kuid vaevalt hakkasid lapsed kaela kandma, kui algas Maailmasõda. Sellele ajale ei tahtnud proua Teil mõtelda, ka mitte revolutsioonile, mis sõjale järgnes ja kõik pahupidi pööras. Mees kaotas ametikoha ja palju raha. Alles siis, kui Eestist sai iseseisev vabariik, võis ta asuda uut elu üles ehitama.” – Ingeborg Johansen

“Tänavalt kuuldus erutatud naishääli.” – Ingeborg Johansen

“Proua Teil oli taanlanna. Sedasama ei saanud ütelda tema lapselapse kohta, kel oli riigisakslasest isa ja kelle ema, proua Teili tütar, elas kahe vanema lapsega Lõuna-Saksamaal üsna rasketes oludes. Et tema koormat kergendada, oli proua Teil võtnud Lene enda juurde. Nüüdseks oli lapsest sirgunud suur koolitüdruk, kes tundis, et on midagi erilist, sest ta oli riigisakslane ja ""Bund deutscher Mädeli"" liige, mis oli loodud Tallinnas füüreri soovi kohaselt.” – Ingeborg Johansen

“Ma arvan nüüd, et sa peaksid õppima eesti keele grammatikat, see pole sul päris selge, ega ju? Nädala pärast algab jälle kool.” – Ingeborg Johansen