Clergyman's

Proua Teil mõtles oma vanemale tütrele teatud rahutuse ning sisetundepiinaga. Ta oli teda kolm aastat tagasi Kopenhaagenis külastanud, ent leidnud, et Erna oli segaduses ja närviline, ning harva oli ta näha saanud nii suurt korratust kui tütre korteris. Sõbrad käisid sisse ja välja ning kõigis tubades maaliti. Proua Teili mees oli väga tahtnud, et Erna õpiks maalima, ja ta oli tungivalt soovitanud, et tütar õpiks maalimist Roomas ning Pariisis. Aastate jooksul oli ta seal korduvalt õpireisidel viibinud. Ja mis sellest välja tuli? Ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud proua Teil seda kunstiks nimetada. Proua Sonntagiga arutasid nad tihti probleemi ""Erna"". Proua Sonntag, kellel oli olnud võimalus näha mõnda arutluse all olevat maali, kinnitas, et need ei olnud just ilusad, küll aga väga huvitavad. Niikaugele ei suutnud proua Teil minna. Ta ei võinud vastu oma veendumust neid plötserdisi huvitavateks nimetada, isegi mitte siis, kui tema enda tütar oli need maalinud.
- Ingeborg Johansen

Ema! Sinu märkused!"" ütles Erik haavunult.
- Ingeborg Johansen

Õigupoolest ei olnud midagi naeruväärset proua Teilis, kes jalutas vanade pärnade all lühikeste ettevaatlike sammudega ning otsis pilguga lapselast, soovides, et see teda natuke maad saadaks. Talle meeldis, kui tüdruk oli jalutuskäikudel tema kõrval. Kui nad tuttavaid kohtasid, tundis ta lapse nägususe, tema õitsva ja terve väljanägemise üle vaikset uhkust ning rahulolu. Pikad heleblondid patsid, punased põsed ja terased sinisilmad äratasid tähelepanu. Kui ta omal ajal oli Lene enda juurde võtnud, oli too olnud kidur kaheaastane laps. Proua Teil oli rõõmus, et tüdruk on nii suureks ja kenaks sirgunud, talle meeldis temaga pargis jalutada. Aga Lene oli ilmselt teisel arvamusel.
- Ingeborg Johansen

Ühel suvepäeval Taanis oli ta äkitselt tundnud, et on oma mehesse tohutult kiindunud. See oli olnud nagu elumõtte leidmine. Ja sellest oli saanud mehe ja tema elu teostumine ning mõte, vaatamata paljudele katsumustele. Koos sõitsid nad Venemaale. ""Me hakkame elama suurel ja vabal maal!"" oli mees kuulutanud. Eriti suurteks ja vabadeks ei kujunenud olud neile esimestel aastatel sugugi mitte. Vaesus ning paljud hädad kammitsesid neid. Aga mees ületas kõik raskused, ta sammus võidult võidule, ja kui nad lõpuks Eestisse elama asusid, olid nad heal järjel. Viis last oli ta mehele sünnitanud, kuid vaevalt hakkasid lapsed kaela kandma, kui algas Maailmasõda. Sellele ajale ei tahtnud proua Teil mõtelda, ka mitte revolutsioonile, mis sõjale järgnes ja kõik pahupidi pööras. Mees kaotas ametikoha ja palju raha. Alles siis, kui Eestist sai iseseisev vabariik, võis ta asuda uut elu üles ehitama.
- Ingeborg Johansen

Tänavalt kuuldus erutatud naishääli.
- Ingeborg Johansen

Tänavalt kuuldus erutatud naishääli.
- Ingeborg Johansen

Proua Teil oli taanlanna. Sedasama ei saanud ütelda tema lapselapse kohta, kel oli riigisakslasest isa ja kelle ema, proua Teili tütar, elas kahe vanema lapsega Lõuna-Saksamaal üsna rasketes oludes. Et tema koormat kergendada, oli proua Teil võtnud Lene enda juurde. Nüüdseks oli lapsest sirgunud suur koolitüdruk, kes tundis, et on midagi erilist, sest ta oli riigisakslane ja ""Bund deutscher Mädeli"" liige, mis oli loodud Tallinnas füüreri soovi kohaselt.
- Ingeborg Johansen

Ma arvan nüüd, et sa peaksid õppima eesti keele grammatikat, see pole sul päris selge, ega ju? Nädala pärast algab jälle kool.
- Ingeborg Johansen

Eriku naine oli baltisakslane, lapsed käisid saksa erakoolis ja olid mõjutatud natsismist nagu Lenegi. Kuid Erik ei mõtelnud midagi ette võtta. Ta oli just koju jõudnud Saksamaa-reisilt, vaimustuses suurtest uuendustest, mis seal olid aset leidnud. Kõik on muutunud paremuse poole, arvas ta. Varem nii julgusetud ja loiud sakslased on üles ärganud ning tänu füürerile elujõu tagasi saanud. Ja Saksamaal on kõik väga puhas, seal valitseb kord ja rahvas on rõõmus.
- Ingeborg Johansen