Clergyman's

Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde - ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
- Aino Suits

Küünal muudkui põles ja tuul pani leegi hubisema. Tardun seal haual alati teistsuguseks. Kus te olete? Kas te näete mind? Minu süda kuulub siia. Minu sammud, haiged ja kohmakad sammud kuuluvad tollele maailmale. Istusin kühmutõmbunult taburetil ning mõtlesin, ma mõtlesin iseenesele, oma tööle ja surmale. Jalasääred hakkasid natuke pakitsema, külm hiilis juba mööda reit. Peab tõusma ja minema, kui tahad terveks jääda. Kangeks tõmbunud jalgadel komberdades alustasin tagasiteed, puhates igal pingil. Kui koju jõudsin, oli külm, nälg ja janu. Kummaline, et inimene suudab süüa, kuigi tuleb oma armsamate haudadelt! Mis see lühike elumäng õieti on? See, et komistad pimedas vastu kive ja põlenud ahervaremeid. Mis ime siis, et jalad väsivad!
- Aino Suits

Küünal muudkui põles ja tuul pani leegi hubisema. Tardun seal haual alati teistsuguseks. Kus te olete? Kas te näete mind? Minu süda kuulub siia. Minu sammud, haiged ja kohmakad sammud kuuluvad tollele maailmale. Istusin kühmutõmbunult taburetil ning mõtlesin, ma mõtlesin iseenesele, oma tööle ja surmale. Jalasääred hakkasid natuke pakitsema, külm hiilis juba mööda reit. Peab tõusma ja minema, kui tahad terveks jääda. Kangeks tõmbunud jalgadel komberdades alustasin tagasiteed, puhates igal pingil. Kui koju jõudsin, oli külm, nälg ja janu. Kummaline, et inimene suudab süüa, kuigi tuleb oma armsamate haudadelt! Mis see lühike elumäng õieti on? See, et komistad pimedas vastu kive ja põlenud ahervaremeid. Mis ime siis, et jalad väsivad!
- Aino Suits

Küünal muudkui põles ja tuul pani leegi hubisema. Tardun seal haual alati teistsuguseks. Kus te olete? Kas te näete mind? Minu süda kuulub siia. Minu sammud, haiged ja kohmakad sammud kuuluvad tollele maailmale. Istusin kühmutõmbunult taburetil ning mõtlesin, ma mõtlesin iseenesele, oma tööle ja surmale. Jalasääred hakkasid natuke pakitsema, külm hiilis juba mööda reit. Peab tõusma ja minema, kui tahad terveks jääda. Kangeks tõmbunud jalgadel komberdades alustasin tagasiteed, puhates igal pingil. Kui koju jõudsin, oli külm, nälg ja janu. Kummaline, et inimene suudab süüa, kuigi tuleb oma armsamate haudadelt! Mis see lühike elumäng õieti on? See, et komistad pimedas vastu kive ja põlenud ahervaremeid. Mis ime siis, et jalad väsivad!
- Aino Suits

Minu sõbrad puhkavad mu hinges ristide all. Minu armastus on muutunud tõredaks abieluks. Minu tähendus ja koht minu mehe töös on muutunud vaikimiseks. Minu osa meie ühise majapidamise korraldamisel on muutunud sunduslikuks rahulolemiseks kõigega.
- Aino Suits

Ongi niisugune tunne, et olen lakanud olemast indiviidina. Olen vaid väiksemast väiksem, tibatilluke rattaosa pagulaselu kulus, mis veeretab mingit põhjusest ja tagajärjest tulenevat koormat surelikkuse poole. Kuid tulevikul ei ole mingit pidepunkti. Kas tagasi endisele kodumaale? Ma ei suuda vaid uskuda, et selle endise leiaksin. Endist ei ole enam olemas. On vaid mälestus endisest maast ja endistest kodudest. Praegu on kodu võõral maal, kus elab kaks tõbist. Üks on juba murdunud, teine veel pingutab. Ka tema väsib vahel, vahel tunneb hommikut koitmas. Mis hommikut ja kus? ""Kas sealpool täheaeda?"" Ta ei tea.
- Aino Suits

Töö, see on märk, mis jätab jälje ja millega aitad inimese keerlevat, liikuvat elu edasi. Ja ka mina pean leidma oma töö. Igatahes. Liikugu meie diferentseerumine pealegi selles suunas, et üksindus on vabaduse ja rõõmu ainus tingimus, või siis selles suunas, et hoiame palavikulise jõuga teineteisest kinni kogu elu läbi, kui ka ""hoonest variseks kivi kivi järel"". Laevukese tasakaalu peab üleval hoidma töö ja kaitsma seda pöördeliste tuulte eest, mis on laevukesest tugevamad. Sest kukkuda ei tohi. Ütlen nagu varemalt: laevukest juhib Jumal, minu Jumal.
- Aino Suits

Kell oli palju, õpilane ootas, tüdrukud söömata, Grünthali ja tema proua visiit. Kui trammi ootasin, valdas mind ääretu, lausa põhjatu elutüdimus. Vaatasin laskuvas päikeses kollaseid ja sügiseselt tömpe lehtpuid ja ohkasin tahtmatult: ""Suur Jumal, lase mul surra!"" Alandus, millega olen rahahäda pärast pidanud leppima, ajas mu judisema. Parem oleks surra, puhata, saada üheks rõske mullaga ja koos tuulega ohata. Parem kui olla nurjunud, saamatu inimene ja iseenese nõrkuse survel tooreks muutuda. Hetke olin ma üks sureva loodusega.
- Aino Suits

Nüüd ma tean: ""Olen leidnud selles inimeses oma hinge."" Seepärast ei ole tavalist armukadedust, omamise vajadust, seepärast on tunne, igatahes esialgu, seepärast on tema võit minu võit, tema pääsmine minu pääsmine. Olen juba tema raamatute järgi teadnud, et meis on midagi ühist. Ühtekuuluvus Eino Leinoga on alati olemas olnud. Isegi Gustav ütles Suurel Reedel: ""Nüüd mõistan, et te olete kuidagi ääretult ühesugused."" Voodis ütles ta äkitselt: ""Juhtub, mis juhtuma peab, seda ei saa takistada."" - Tema, kes ta ei ole iial enne olnud armukade! Olen kirjutanud, et rahuneda. Terve päeva olen olnud kui puuriloom.
- Aino Suits