Clergyman's

Kui õhtul koju tulin, olin tühi, tühjaks pumbatud, aga mul ei olnud õhupuudust nagu pärast Marie Underi õhtut. Olin otsekui oma kohuse täitnud, kohuse eluseaduste ees, kohuse võitluses vale vastu ja inimese tapmise vastu. Kuna ma ei taha, et mind tapetaks, siis pean võitlema nende vastu, kes tapavad inimesi. Ma ei tohi selles võitluses väsida. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad inimeselt kodu ja omaksed, sest ma tahan oma kodu ja omaksed endale pidada. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes viivad mind vastu mu tahtmist vangina võõrastele maadele, sest tahan ise otsustada koha üle, kus olen ja tööd teen. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad minult mu isamaa ja kodukandi, sest ma tahan, et igaüks saab jätta endale oma isamaa ja kodukandi, ja kui ta sellest loobub, siis võib ta seda teha ise, vabatahtlikult. Ma pean võitlema vabaduse eest. Mis vana võitlus, võitlus vabaduse eest! Ka seesmiselt! Võitle vabaduse eest!
- Aino Suits

Ainus inimene, keda igatsen nii palju, et võiksin selle nimel oma elu purustada, see ainus ei taha minust midagi. See ainus ei taha oma õnnest ja rahust minu pärast tolli võrragi ära anda. Ja et ma seda mõistan, siis lepin nii vähesega, lepin sellega, et saan kasvõi kaugelt, väga kaugelt tema elu vaadelda. Olgu Jumal siiski tänatud, et ta ei vii mind kuhugi kõrvalisele pargipingile, et tundetut mind puudutada ja suudelda.
- Aino Suits

9. juulil 1963
- Aino Suits

Raamaturiiulid näitavad, et igav ei hakka kunagi. Neilt võib leida sadu inimsaatusi. Minu toa seinad on aardeait. Mina, vaene pagulane, olen jälle püstirikas kuuvalguses värelevas toas, mille seinad jutustavad rohkem, kui mina suudan vastu võtta.
- Aino Suits

Raamaturiiulid näitavad, et igav ei hakka kunagi. Neilt võib leida sadu inimsaatusi. Minu toa seinad on aardeait. Mina, vaene pagulane, olen jälle püstirikas kuuvalguses värelevas toas, mille seinad jutustavad rohkem, kui mina suudan vastu võtta.
- Aino Suits

Tean vaid seda, et vale süsteem sünnitab valet, moraalitus moraalitust. Riiklik süsteem, milles ei ole mingisugustki usku, mille tuum on vale, kus riigijuhid ajavad asju nii, et see, mis oli eile tõde, on täna lubamatu ja vastupidi, mis eile oli surmapatt, on täna teenekas tegu. Kuidas võib niisuguses atmosfääris sügava moraalse vaistu kasvatamine üldse kõne alla tulla. Kui niisugune ühiskond ragiseb, hakkab ta pooma.
- Aino Suits

Täna jooksis Brunkebergstorgil autode vahel väga rahulikus taktis hiir. Inimeste ükskõiksus teineteise vastu suurlinnades on tõepoolest kummaline. Teine inimene on palju olematum kui tänav või poeaken. Mina näiteks ei mäleta bussitäiest inimestest kedagi, aga mäletan hästi hiirt, kes keset platsi rahulikus taktis sörkis. Näen veel mälus hiire erinevaid liigutusi ja õõtsuvat keskkeha.
- Aino Suits

Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust üht¬teist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. Gu-le pakub naudingut näha elus ""kauhut kaikkialla"", tema kirg on ""hoida alati negatiivsuse haav lahtisena"", nagu nõuab Kierkegaard. Noorest peast imetlesin teda, aga ega ma ei mõistnud. Nüüd ma mõistan. Gu- suudab seda, ta naudib seda, ta on omas elemendis, kui kõike enda ees mustana näeb. Aga minule on see võõras element. Olen alati igatsenud avameelset, sooja armastust. Jäine armastus võib olla muidugi uhke, aga selles, minule võõras atmosfääris on see nõudnud jõudu. Ühtelugu vaid kriitika, satiir, pilge. Ja see kaksikmäng algusest peale! M.S-i ja minu vahel. Missugune põrgu! See oli muidugi hea taltsutamisvahend! Ja kuidas ma aastate kaupa võitlesin, et nõiaringist pääseda. Ometi olime teineteisesse armunud. Nüüd on tulemus käes. Mind on käsutatud, alguses mees, siis lapsed. On taltsutatud ja käsutatud. Nüüd mõtlen juba tõsiselt vaestemaja peale. On tunne, et ei jaksa enam teenida. Kuid ega ei ole vist kerge ka vaestemajja saada, kui on sugulasi. Tuleb roomata põrandad ning teiste suitsutuhka ja sülge maha pesta.
- Aino Suits

Vaata, raamatut peab kirjutama siis, kui sa tunned, et tarvidus selle avaldamiseks on sinus kasvanud nagu laps emaihus — sa ei saa teisiti, see peab päevavalgust nägema. Tekib nagu sund jägada oma mõtteid ja elamusi teistega selleks, et nad püsima jääksid.
- Aino Suits

Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust üht¬teist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. Gu-le pakub naudingut näha elus ""kauhut kaikkialla"", tema kirg on ""hoida alati negatiivsuse haav lahtisena"", nagu nõuab Kierkegaard. Noorest peast imetlesin teda, aga ega ma ei mõistnud. Nüüd ma mõistan. Gu- suudab seda, ta naudib seda, ta on omas elemendis, kui kõike enda ees mustana näeb. Aga minule on see võõras element. Olen alati igatsenud avameelset, sooja armastust. Jäine armastus võib olla muidugi uhke, aga selles, minule võõras atmosfääris on see nõudnud jõudu. Ühtelugu vaid kriitika, satiir, pilge. Ja see kaksikmäng algusest peale! M.S-i ja minu vahel. Missugune põrgu! See oli muidugi hea taltsutamisvahend! Ja kuidas ma aastate kaupa võitlesin, et nõiaringist pääseda. Ometi olime teineteisesse armunud. Nüüd on tulemus käes. Mind on käsutatud, alguses mees, siis lapsed. On taltsutatud ja käsutatud. Nüüd mõtlen juba tõsiselt vaestemaja peale. On tunne, et ei jaksa enam teenida. Kuid ega ei ole vist kerge ka vaestemajja saada, kui on sugulasi. Tuleb roomata põrandad ning teiste suitsutuhka ja sülge maha pesta.
- Aino Suits