Clergyman's

Päike loojus. Õhk läks kohe külmemaks. Minu ümber oli telgiühiskond. Kommipabereid ja tihedalt autosid paistab nüüdsel ajal olevat kõikjal. Loodus on tohutu, aga askeldav, kisendav ja kompvekke sööv inimmass ei osanud suure vaatemängu ees vaikseks jääda. Loodus on neile vaid raam.
- Aino Suits

Gustav Suitsu noorus"", Eesti Kirjanike Kooperatiivi Kirjastus. Lund 1964
- Aino Suits

Täna sain Signe Maconi kaudu Gustavi kirjad Therese Wuorenheimole. Lugesin need päris korralikult läbi. /---/
- Aino Suits

Seepärast, Aino, ära kurvasta, et Vello tänaõhtune jutt sellest, et ma ei räägi tõtt, et olen nii vana, et nina on ""tatti"" täis, et vanade inimeste kogu keha võivad katta rasvakäsnad, ei tee mul enam tuju pahaks. Mida rohkem niisugust kuulen, seda reipamaks muutun. Õppisin vaid üht: pean loobuma seltskonnast, mis masendab, ja otsima seltskonda, mis annab elujõudu. Ja tuleb olla nii palju üksi kui võimalik. Võrratu üksindus. On niisuguseid, kes vajavad seda, mis minul on, ja niisuguseid, kes ei vaja seda, mis minul on. Mul ei ole välist rikkust mitte üheski suhtes - ei raha- ega asjaderohkust, ei kõrget positsiooni ega tiitleid, ei ilu ega tervist, ei kuulsust ega kuulsaid sõpru - enam mitte. Näen välja inetu ja naeruväärne. Kui hea on niisugusel inimesel üksi olla. See on ainus õige olemise vorm. Süda on kinni lastelaste nagu vaigu küljes. Aga see tuleb neist lahti kiskuda. Ja varsti õpivad nad minus nägema sedasama inetut, naeruväärset ja põlgusväärset olendit, nagu näeb mind nende ümbruskond. Seepärast tuleb juba aegsasti ettevaatlik olla.
- Aino Suits

Mind vaevab kummaline aimdus. Et see, mis toimub meie vahel, on paralleel sellele, mis toimub sinul teistega. Sinu õpetused, sinu kasvatamised, stseenid, vihapursked, sinu taktika, jalutuskäigud, mälestuste meenutamised, fraasid, laused, sõnad, psühholoogilised tähelepanekud - kõigel on vaste preili S-iga. Hommikupoolikul tema, õhtupoolikul mina jne.
- Aino Suits

Södermalmi haigla, 9. veebruaril 1963
- Aino Suits

Praegu on minul kõik seesama. Igatsus on vaid muutunud piinaks, kui mõtlen, et ei pääse iial Gu- ja Mareti juurde. Nende kirjade lugemine äratab nii kohutava igatsuse, et selle sügavusele ei julge mõelda. Ma pean hakkama uskuma, et ükskord saan Gu-ga ühineda ja ühineda temaga igaveseks, et meid ühendab Jumal.
- Aino Suits

Täna õhtul suudlesin üle tüki aja kaua Gustavi pilti ja olin talle tänulik selle eest, et mul ei tarvitse enam olla temasse nii valusalt armunud, et ta ei laasta enam mu veriseks muljutud südant, vaid et haavad meie vahel on juba kinni kasvanud. Eino Leino kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu viha. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma armastuse tema vastu süstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega vägivaldselt - see võiks ebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse haavapuud: kõik võsud ja kaugemad juured kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu ilu ise küttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii.
- Aino Suits

Saan vaistlikult aru, et minu mees nõuab naiselt nimelt kõike seda, mida mina ei suuda täita. Üksnes sellepärast mõistab ta minu olukorda nii vähe, nagu ta mõistab. Muidu saaks ta minust paremini aru. Tema mürgised sõnad ja - veel sagedamini mürgised vihjed - on sellepärast nii tabavad, et nende taga on ärapõlenud elu pettumus. Minu süda sellest enam ei võpata. Tunnen selgesti, et armastust ma enam ei oota ega õieti igatsegi. Igatseksin vaid vaikset rahulolemist ja rahu.
- Aino Suits